Alles olid need ajad, kui Töötukassa kaudu erialastele koolitustele pääsemine nõudis vaid kahte oskust : oskust küsida ja oskust kannatlikult oodata. Õnnelikud said marjamaale, need, kel õnnestus saada koolitus oma kodukanti või kes omasid algkapitali kodust eemal koolitusel käimiseks. Veel õnnelikumad sattusid mõnda projekti, kus kõik kulud kaeti. Karjamaale ausalt öeldes väga palju töötuid ei jäänudki.

Kindlasti oli koolitustel osalejate seas palju neid, kes võivad elu lõpuni saadud võimaluse eest tänulikud olla, veelgi rohkem aga neid, kes pärast koolituse läbimist jätkasid töötupõlve, ehk juba uute koolituste ootuses. Miks nii? Võib-olla oli põhjuseks kehv kutsenõustamine, võib-olla lühiajaliste koolituste madalam kvaliteet võrreldes pikaajalise erialaõppega. Mina pakun välja, et peamine põhjus pole ei siin ega seal, vaid asub hoopis koolitustel käija kahe kõrva vahel.

Olles lähedalt seotud töötutele koolitamise ja nõustamisega, näen jätkuvalt suhtumist: „Siin ma olen, tulge, andke, tehke …“ Ja pärast imestamist: „Käisin küll koolituse läbi, aga ei saanud midagi …“ Koolitustest on saanud justkui meelelahutus või klubi. Tore on koos käia, meeleolu on ülev ja kui hästi läheb, siis ehk jääb midagi külge ka. Koolitumine iseenesest peabki tore olema, aga kui kogu koolituse protsessis tajub õppija enda vastutust vaid enam-vähem õigel ajal kohale tulemises, siis sellest jääb väheks, et saaks toimuda kvaliteethüpe inimese mõtetes ja tegudes.Tegelikult võib tunne pärast lahedat koolitust olla nagu pohmell pärast nädalavahetuse pidu – oli äge, midagi ei mäleta ja kahju, et läbi sai. Õnneks, läheb kõik vanaviisi edasi.

On olukord, mida on üsna raske mõista. Ühel pool inimlik mure: tööd pole, raha napib, tulevik tumedamast tumedam, teisel pool tasuta nõustamised, koolitused, projektid, toetused jne. Kümned võimalused, mis reas nagu õlekõrred, millest töötul tasuks kinni rabada, et uppumise asemel kaldale ujuda. Ometi, eelistatakse sageli pigem uppumisega tegeleda kui sirutada ISE käsi kõrre järele.

Ka www.tugi.ee e-nõustajate potentsiaal on üllatavalt vähe rakendust leidnud, kümmekond päringut keskmiselt kuus pole mingi näitaja, olukorras, kus keskmine töötuse protsent tööealiste elanike hulgas on üle 14%. Projekti ettevõtluskoolitusel osalejad näivad küll koolitusest rõõmu tundvat, ent liiga palju on neid, kes ei kavatsegi lõpetada koolitust äriplaaniga ja vist veelgi rohkem neid, kes tegelikult ei kavatse kunagi ka ettevõtlusega tegelema hakata.

Meenub lapsepõlvest isa ütlemine, kui mulle mõni toit ei meeldinud ja selle sees kahvliga sorkisin: "Siberisse oleks sind vaja saata, siis õpiksid toitu hindama". Tema hindas, sest oli kolhoosi sigalas sigade eest külmavõetud kartuleid nahka pistnud, et ellu jääda. Kui raskeks peaks meie töötutel veel elu minema, et ometi tekiks tahtmine hakata ise oma elama: otsida infot, kasutada kõiki võimalusi, et, õppida ja õpitut ellu viia, tegutseda …? Ja mitte loota liigselt riigile, omavalitsusele, vanematele, või lihtsalt heale õnnele. Muide, ka õnn olevat vaid meie endi kätes.

Astrid Org
www.tugi.ee