Töötasin kaupluses turvatöötajana. Tahes tahtmata näen ja kuulen kõike. Ka seda, mis minusse ei puutu. Kuna ma enam kaupluses ei tööta, siis tahan sellest ebaõiglusest kirjutada. Ajendiks on see, et astusin kellelegi varbale ja kui su "nägu" mingil põhjusel ei meeldi, siis tehakse sinuga 1:0 ja oledki tänaval endalegi on arusaamata mis ma siis nüüd tegin.
Mulle helistas minu juhataja, et ära homme tööle mine kuna kaupluse juhataja ei taha sind sinna ja sa oled sellelt objektilt (töölt) kõrvaldatud.
Küsisin: „Miks?“
Sain vastuseks, et keegi ei taha minuga koos töötada.
Kuidas nii? Enda arust pole ma küll kellegile halba teinud et mind nii vihata.
Järgmisel päeval läksin siis poodi ja loomulikult tahtsin ma vastuseid, aga ma ei saanud neid.
Mulle öeldi, et saan liiga hästi töötajatega läbi, et mul olevat kõva hääl ja seesugused põhjused.
Mul on küll paar kokkupõrget olnud. Üks oli vahetuse vanemaga ja teine ostujuhiga.
Õhtuti visatakse aegunud asjad välja ja turvatöötaja peab siis seisma perroonil. Olin nohune ja väljas oli tuuline ilm. Ostujuht käskis rohkem väljas seista. Vastasin, et mul pole jopet ja ma ei tule kaugemale, sest väljas on halb ilm. Pealegi on igal pool kaamerad ja ma ju näen ka ukse pealt. Sellest tuli muidugi nii suur pahandus, et mina ei täida oma tööülesandeid. Igaüks näeb asju ju omamoodi ja sinna pole midagi parata. Leian, et ei teinud midagi valesti ja andsin vägagi selge selgituse, miks ma kaugemale välja ei lähe.
Teine lugu mis mulle töö maksis on järgmine: Minu tööpäev on 12 tundi, mille sisse jäävad puhkepausid ja lõuna. kõik toimib. Oleme ju kõik inimesed. Tund enne sulgemist oli poes ehk paar klienti. Ja nagu ikka olin juba õhtuks suht väsinud. Ma arvan, et see on ka loomulik. Ma läksin korraks taha ruumi, et istuda paar minutit. Et 5 min sirutan jalgu ja siis lähen saali tagasi. Niipea kui taha ruumi sain tulin vahetuse vanem suure kisaga, et poes on vargad aga mina istun. Läksin kohe vaatama, aga ei näinud kedagi. Julgesin siis vahetuse vanemale öelda, et kui ka oli midagi, siis on vahetuse vanemal ka õigused inimest kinni pidada. Ma julgesin talle meelde tuletada mida ta teha võib kui turvat pole. Meie töö juba on selline, et alati ei saa pausile kui tahad ja peab jälgima palju parasjagu rahavast liigub. See on töö eripära.
Tundub, et kellel võim, siis see võib teha mida heaks arvab. Praegusel raskel ajal võiks inimesed ikkagi inimesteks jääda, aga arvan, et sellised asjad on inimese loomuses juba olemas. Töötajate koostööoskus. Töötaja ja juhtkonna omavahelised suhted jne.
*********
www.tugi.ee nõustaja kommentaar:
Inimese igapäevane elu koosneb erinevatest valikutest, mõned neist teadlikud, mõned teadvustamata. Ükskõik millises olukorras inimene leiab ennast olevat, valik eksisteerib alati. Me ei saa sageli valida, mis meiega juhtub sõltuvalt välistest teguritest, küll aga saame valida, kuidas me juhtunule reageerime. Kui palju energiat me sellesse matame ja kui kaua ning intensiivselt oma elu juhtunuga seome. Organismi tervise seisukohalt on hea osata lahti lasta sündmustest, mis meilt energiat ainult võtavad ja midagi ei anna. Ebaõiglase kohtlemise tunne on solvav ja valus. Küsimus sellises olukorras ongi, et mis siis nüüd edasi? Mis on juba juhtunud, seda enam ei muuda, samamoodi nagu ei saa muuta teist inimest. Muuta saab vaid ennast ja oma suhtumist, läbi mille muutub ka keskkond ja suhted, milles elatakse ja toimetatakse.
