Lõpetasin suvel keskkooli ja algas päriselu. Edasi õppimisega tekkis tõrge, sest ma ei teadnud isegi täpselt, mida ma tahan ja ausalt öeldes, oli kogu koolivärgist kopp ees. Uurisin sõjaväkke saamise võimalusi, aga sealgi oli „kohtadega kitsas“. Seega, pärast mõningast kohanemisperioodi, otsustasin hakata töökohta otsima. Töötukassa kodulehelt leidsingi ühe, IT valdkonnast. Olen selles valdkonnas peamiselt suur iseõppija, kuid siiski otsustasin ennast proovile panna.
Kõigepealt panin kokku oma CV ja lisasin ka kaaskirja, kus kirjeldasin oma seniseid saavutusi ja ambitsioone. Ühesõnaga, mind märgati ja kutsuti töövestlusele.
Töövestlus toimus teisel pool linna, sestap hakkasin kodust igaks juhuks juba varakult minema ja jõudsin tõesti natuke väga vara kohale. Kui eelnevatel päevadel arvasin, et võtan asja väga rahulikult ja ei lähe närvi või ekstaasi, kui ma töövestluse peale mõtlen, siis just ekstaasi ma sattusingi kui töövestluse alguseni oli jäänud mõned minutid. Pea oli mõtteid täis ja raske oli mõjuda konkreetse ja usaldusväärsena.
Firma esindaja juhatas mind nö. koosolekuruumi, kus mind ootas 2 meest. Lisaks veel oli minu ette lauale pandud veebikaameraga arvuti, kus minu jutt ja pilt jooksis otse Londonisse mingi tegelase arvutisse. Seega olid mind üle kuulamas 3 inimest. Minu esimene töövestlus algas.
Alustati kohe minu eelnevast elust. Pidin rääkima neile oma eelnevatest kogemustest ja tegemistest ja see tuli mul täitsa ilusti välja. Rääkisime sellest, mida praegu teen ja mida kavatsen tulevikus teha. Pärast seda küsiti minu käest mõningaid erialaseid küsimusi, millele ka edukalt vastasin. Lõpuks sain lahendamiseks ka ühe praktilise erialase ülesande. Aega anti ülesande lahendamiseks 1 tund ja ma sain selle ajaga edukalt hakkama. Edastasin töö oma intervjueerijale ning hakkasingi kodu poole minema. Jõudsin veel küsida, et kui suur on konkurents ja mulle vastati, et 12 inimest on intervjuule kutsutud.
Alguses tundus, et kogu töövestlus läks väga hästi – sest ma täitsin kõik ülesanded ja vastasin kõikidele küsimustele. Siis, juba maha rahunenult, sain aru, et nii hästi vist ei läinudki. Kõrbesin läbi. Tahtsin jätta endast võimalikult head muljet, et mul on, vaatamata noorusele kogemusi, on ambitsioone edasi arendada, kuni selleni, et kunagi tahaksin teha ise samasuguse firma nagu nende oma. Rääkisin innustunult iseendast ja oma plaanidest, ning ei tulnud selle pealegi, et uurida, mis plaanid firmal minuga on. Milleks nad üldse töötajat vajavad ja mis on see, millega mina saaksin firmale kasulik olla? Aga vestlus oli peetud. Nüüd jäi vaid loota, et potentsiaalne tööandja märkas minu juures siiski ka midagi muud ka kui minu ähmis olek. Jäin ootele.
Nädala pärast mulle helistati ja öeldi, et tahavad veel minuga korra kohtuda. Saimegi kokku ja selgus, et ma olen 3 tugevaima kandidaadi seas. See intervjuu oli tegelikult suhteliselt naljakas, sest firma esindaja tahtis lihtsalt vist kontrollida, et kas ma olen endiselt huvitatud pakkumisest ja ta polnud mingeid küsimusi või ülesandeid ette valmistanud. Selle eest aga olin mina pannud kirja rea küsimusi, millele ma tahtsin vastust seoses tööpakkumisega. Nii olin seekord siis hoopis mina justkui intervjueerija rollis. Kohtumine lõppes sõnumiga, et minusugust venda oleks nende firmasse vaja ja pidin järgmiseks päevaks neile oma „jah“ või „ ei“ ära ütlema.
Jõudsin juba mõtetes oma esimese palgapäevani, kuni sain veel sama päeva õhtul e-maili, kus öeldi umbes nii, et hetkel me sind ei valinud, sest vajame rohkem tööinimese moodi töötajat ja mina olevat pigem ettevõtja, kellega võiks tulevikus teha koostööd partneritena.
Ei oskagi öelda, kas olin pettunud või pigem meelitatud. Igatahes, olen praeguseks oma firma ära registreerinud ja vaikselt tegutsema hakanud. Raske on, sest ega ma firmade tegemisest ja toimimisest ju palju tea. Pole ju ühtegi firmat seestpoolt näinud. Aga annan endast parima, et koos oma firmaga mitte ainult ellu jääda vaid ka midagi suurt saavutada.
Arvan, et mind ei valitud järgmistel põhjustel: liiga ettevõtlik (tekivad konfliktid), ülikooliküsimus lahendamata (äkki läheb töölt ära, kuna suundub mõnda teise linna õppima), sõjavägi (äkki võetakse armeesse). Kuid olen rahul, et käisin proovimas ja sain kogemuse. Sain ka palju uut infot, tutvusi ja motivatsiooni juurde. Arendan oma firmat edasi ja kavatsen oma esimese tööintervjuu korraldajale pakkuda tulevikus nii koostööd kui konkurentsi.
Tanel, 19
